Minu küüliku teekond koju.

Siia võite kirjutada kuidas ja kust teie küülik endale kodu sai ja mis ta tegi esimesed päevad?

Mina sain oma jänkupoisi Tallinnast siis kui mul oli sünnipäev. Ma olin sellel hetkel laagris ja ei osanud aimata milline küülik tuleb. Ta oli siis veel väga vaikne ja sõnakuulelik, aga nüüd on suur nagu lehm ja mürtsakas pealekauba. Esimene päev kui teda kodus nägin, tahtsin ta kangesti sülle võtta. Päeva lõpuks oli küülik ära väntsutatud
Minu küüliku hind oli 800 eeku. Muidu on mul Inglise Pääsküülik ...E. Lontu


Ootan teie lugusid:)

Mina sain oma küüliku loomapoest. Umbes kuu aega enne ma tahtsin küülikut, emps lubas siis ostaa, kui oleme uude korterisse kolinud. Kolisime ära ja läksime ostma. Küülik oli kohe kodus nii uudisimulik, ja julge . Harjus paari päevaga ära. Hea et ta ei karda .

Meie Josrem sai päästetud turult

Meie võtsime jänesed esimestel koolipäevadel.
Noorema sain 1.septembril 2007. Enne ostmist läksime Ülemistele ja ostsime vajalikud asjad. Läksime siis müüja juurde ja võtsime tipsikese. Sõitsime koju ja vahepeal teiste juures uhkustamas ja lõpuks siiski jõudsime koju. Seal seadsime puuri valmis ja nii ta oli siis. Öösel ei saand rahu ja jäin alles kell 12 magama.
Teise saime teisel päeval. Vend andis raha ning käisime uuesti omaniku juures ära.
Nii me siis jänksid saimegi

Tupsiku sain ma endale päris algklassides.
Läksime perega Rocca'al Mare'sse sisseoste tegema, ja teepeale jäi ka loomapood, kuhu ma tavaliselt alati sisse hüppan. Ühes puuris oli kolm kahe kuust jäneselast, üks pruun emane ja must isane, kolmandat ma alguses ei näinudki kui üks hall kera ennast nurgas liigutama hakkas. Mulle hakkas see pisike olevus seal koheselt meeldima ja nii see jutt hakkas. Enne ostmist vaatasime ikkagi veel ajalehekuulutused läbi aga lõpuks läksime ja ostsime pisikse ikkagi ära. Nimi oli mul talle kohe (Tupsik). Väikseke pandi pappkasti ning me viisime ta ilusasti koju. Esimese õhtu oli ta väga uudishimulik ning kuna ma kardsin, et jänku tunneb ennast õõsel üksi, magasin ma esimese õõ tema puuri kõrval.

Mina sain oma jänxi Tartust. Ta oli umbes kahe kuune. Kui ma ta sain. Esimestel päevadel, kui ta uude koju saabus, oli ta väga ehmunud- ta ei joonud isegi vett . Aga järgmistel päevadel hakkas juba ringi vaatama ja vett ka jooma.Ja nüüd on temast saanud suur küülikupoiss ...

Mina tõin oma küüliku täna Viimsist. Kuldsest Börsist leidsin kuulutuse ja moosisin meest, et tahaks küülikut. Ja nii ta meile sai. Täna autos oli küll veidi ehmunud, aga süles on hästi rahulik. Poeb kaissu ilusti ja ei karda.

See oli 4 aastat tagasi paar päeva peale sünnipäeva. Elasin veel Raplas ja oli Tallinnasse asja seepäev. Tollane kutt oli siis tööl(raplas). Ta ööbis eelmine öö meil ja mina läksin varem ära kui tema seetõttu jätsin talle ka võtmed. Tallinnast koju tulles viis ta autoga mind koju ja ise läks tööle tagasi. Liikusin mööda tuba ringi ja panin panni tulele -, et süüa saaks tegema hakata kõht oli meeletult tühi. Järksu märkasin kahtlast pappkarpi suures toas. Läksin vaatama mis värk on ja vastu vaatas mulle piiisikene karvakera. Ma olin nii vaimustuses temast, peale paarikümment minutit mängimist ja nunnutamist tundsin kärsakat, pann oli ju tulele unustatud ja tühi kõht oli täiesti ära ununenud.

Mina sain oma Tupsu eelmine aasta 23.dets täpselt oma sünnipäeval. Noo,ja nüüd jutt: Mina olin siis koolis veel koolis kui jänks tuli minule. (Viimane koolipäev oli) Tulen koolist koju. Vaatan enda tuppa, on puur ja sees on jänes. Ma olin supper õnnelik sellel hetkel. Sest ema oli kunagi öelnud, et ei me ei osta jänest/küülikut. Ja saada küülik, see oli mu soov. Ja lõpuks see täitus.Tänaseks on Tupsu 9 kuune jänkutüdruk.

mina oma pinku tõin saaremaal

Mina sain oma küüliku järve keskuse bosse loomapoest. Esimesel päeval kohe oli väga julge ja hüppas sülle kohe . Nüüd on ta 9 kuune juba. siis kui me ta saime oli ta 2 ja pool kuud.

Mina sain omale Rosina Valga ZooPlaneti loomapoest. Küüliku tahtmine sai alguse siis kui olime emaga Tartus ja käisime Lõunakeskuse ZooPlanetis ja ma vaatasin neid närilisi seal. Olin enamus ajast küülikute juures ja kui ära sõitsime Tartust hakkasin emale rääkima, et tahan endale mingit närilist. Ema algul kahtles ja küsis kus sa ta paned Ma ikka ütlesin oma tuppa. Lõpuks ta ütles, võid omale närilise osta, aga ainult siis kui ise tema eest hoolitsed. Järgmine päev läksin üksi Valga ZooPlanetisse. Nägin seal üht imearmsat ja kartlikku must-valget jänkut ja tahtsin kohe teda ära osta. Läksin koju ja rääkisin emale, ta oli üllatunud sest arvas, et ma tahan merisiga või mõnda väiksemat looma. Läksin emaga järgmisel päeval poodi ja vaatasime teda seal. 2-he päeva pärast ostsime ta ära tõime koju. Ta oli esimesed 2 päeva väga kartlik ja ehmatas iga väikse asja peale. Nüüd juba saab varsti 3 kuuseks. Enam pole ta kartlik üldse, kepsutab ja kargleb ringi nagu hull, hüppab õhku keerab tagumikku sinna-siia,, aga jah sai vist päris pikk lugu

Mina sain enda Nöpsi Tapa lähedal asuvast külakesest. Enne koolilõppu hakkasin vanematega rääkima ,et tahaks jänest. Isa oli kohe nõus ,et võtaks kohe ,ema tahtis jänkut sügiseks ,mina polnud nõus. Tänu sõbrannale see idee tuligi , tema sai jänkupoisi peale koolilõppu ,mina pidin veel natukene ootama. Rääkisime isaga kõik läbi -hoolitsemise ,puuri puhastamise ja toitmise. Iga päev rääkisin isale ja emale midagi jänestest. Siis peale tantsupidu sõbranna tuli juulialgul minu juurde ööbima paariks päevaks. 10. juulil 2011 läks ta tagasi enda koju ,enne seda isa ütles ,et me peame kuskile minema. Lõpuks ütles ta seda mulle ning sõitsime väljavalitud kohta -Tapa lähedale külasse.
Seal oli nii palju küülikuid ,suures puuris nad kõik olidki valmispandult . Vaatasin neid kaua. Lõpuks jäi mulle silma üks must hermeliin. Kuid siis pööras ema tähelepanu ühele hallile kogule. Kasvataja võttis jänku välja murule. Ma tahtsin teda kohe. Kasvataja pani küüliku karbisisse ,andis natuke heina kaasa ning sõitsimegi koju Tallinnasse, Tallinnas pissis jänku kasti suurest hirmust ,ja osa sellest läks ka minu peale. Viisime ta koju ja läksime ostisime ka ruttu puuri ja toidu ära. Alguses oli ta üpris häbelik ,kuid nüüd on tugev ja seiklushimuline jänkupoiss.
Jänku maksis 15 euri.

Mina sain enda Jännu nii, et rääkisime, et võiks jänku võtta ja kõik terve pere oli nõus aga vanaema ja vanaisa ei tahtnud sellest mitte midagi kuulda. Me ikkagi läksime järgmine päev ostma teda ja siis läksime ülemistesse, alguses läksime sinna ühete ja siis Bossese ja seal ta oligi, meie armas Jännu. Aga seal oli valida kas üleni must või laiguline nagu lehm, mina valisin musta ja emase. Muidugi oli meile vaja ostsime siis kohe puuri koos lisavarustusega, heina, graanulid, kuivtoit. Tänu sellele poe pidajale saime kõige kvaliteetsemad asjad. Siis kui kõik ostetud sai siis läksime koju selle kolaga ja veel bussiga kuna meil autot ei ole. Jõudsime koju ja panime selle karbi lauale kus sees ta oli ja vanaema küsib: mis see on? Siis tegime karbi lahti ja nägi, et sees on jänku. Ja ta oli päris vihane (vanaema muidugi). Pärast ta nunnutas teda ja kõike muud. Aga jänku ei olnud väga arg. Ja see kogu jutt mis ma siia rääkisin oli 21. Detsember 2008 aga kahjuks teda enam ei ole ta kepsutab nüüd vikerkaaresillal. Ta suri 15. Juuli 2011. Niiet just oli surma aastapäev.

Aga ma võtan endale ikkagi millalgi jänkud.